Etnograafilise uurimuse järelkaja

Sügisel 2013 viis Learnmix projekti meeskond läbi etnograafilise uurimuse üldhariduskoolides. Kuna igasugused ressursid on meil piiratud, siis piirdusime kiire ja fokusseeritud etnograafilise uurimusega järgmistes koolides:

  • Tallinna Reaalkool (3. klassi matemaatika, 7. ja 9. klassi geograafia, 5. ja 6. klassi inglise keel)
  • Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium (5. ja 6. klassi matemaatika, 5. klassi informaatika, 4. klassi eesti keel, 2. klassi vene keel ja 10. klassi inglise keel)
  • Tallinna Inglise Kolledz (1. klassi matemaatika)
  • Tallinna Pelgulinna Gümnaasium (11. ja 12. klassi bioloogia)
  • Kiili Gümnaasium (12. klassi ajalugu ning ühiskonnaõpetus)

Etnograafilise uurimuse peamine eesmärk oli mõista, kuidas hetkel üldhariduskoolides kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ning digitaalseid artefakte. Uurimuse käigus toimus intensiivne andmete kogumine läbi erinevate vaatlustehnikate, fotode ning märkmete tegemise. Pärast iga kooli külastust toimusid meil nö andmetöötlemise- ja refleksioonisessioonid, mis võimaldasid koostada üheselt mõistetavaid mõistekaarte ning stsenaariume. Kuigi meie etnograafilist uurimust iseloomustab kitsas vaatluse fookus ning lühikesed koolikülastused, siis sellegipoolest tekkis meil arusaam hetkeolukorrast koolides.

Me kõik oleme kogenud, et tehnoloogilised arengud võimaldavad järjest rohkem kontrolli kasutajale oma tegevuste üle. Vaatamata sellele, et koolides kasutatakse tahvelarvuteid ja erinevaid aplikatsioone, on hetkel siiski õpetaja see, kes dikteerib, planeerib, otsustab ja korraldab, kuidas uue teadmuse loomine peaks toimuma. Kui võtta aluseks peamised komponendid õppeprotsessis (instructional components), siis võib koolides toimuvat hetkeolukorda kujutada alloleva joonisega.

instructional components

Siit jooniselt on üsna selgelt näha, et õpetaja on see, kes seab eesmärgid õpilastele, valib suures osas, kuidas neid eesmärke peaks saavutama, pakub välja materjalid, dikteerib, milliseid veebilehekülgi või aplikatsioone kasutada ning hindab lõpuks tehtud tööd. Ehk siis, mida rohkem paremale poole on meie joonisel nupukesed kaldu, seda suurem on õpetaja kontroll õppeprotsessi erinevate komponentide üle.

Meie etnograafilise uurimuse põhjal võib öelda, et koolides on hetkel rahuldav infrastruktuur ning tehnoloogilised vahendid tahvelarvutite, projektorite, arvutiklasside ning interaktiivsete tahvlite näol. Küll aga tuleb tõdeda, et suures osas kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid ja digitaalseid artefakte üldlevinud pedagoogiliste stsenaariumite järgi st nö pedagoogilisi uuendusi on rakendatud veel üsna vähe. Näitena võib tuua matemaatikaülesannete lahendamine tunnis, kus õpilane kriidi ja tahvli asemel lahendab matemaatikaülesande hoopis õpetaja laua peal olevas arvutis, mis kuvatakse projektoriga seinale teistele õpilastele jälgimiseks. Siinkohal tekib meil küsimus, mis on ikkagi see lisaväärtus ja uued lubavused, mida tehnoloogia haridusse kaasa toob?

Lisaks kasutasime andmete esialgsel analüüsil Gagne 9 õpisündmust (tähelepanu saavutamine, eesmärkide püstitamine, varasema teadmise esilekutsumine, õpitõuke andmine, juhendamine, omandatud teadmiste demonstreerimine, tagasiside andmine, hindamine, omandatud teadmiste ülekandmine teise konteksti). Meid huvitas just see, millise õpisündmuse juures kasutatakse digitaalseid artefakte ning tehnoloogilisi vahendeid. Kogutud andmete analüüsil selgus, et kõige enam kasutatakse digitaalseid artefakte ning erinevaid tehnoloogilisi võimalusi just varasema teadmise esilekutsumiseks ning teadmiste demonstreerimiseks st et õpilased lahendavad etteantud ülesande kasutatades tahvelarvutis olevat aplikatsiooni või konkreetset arvutiprogrammi.

Võttes kokku meie etnograafilise uurimuse tulemused, võime väita, et suuremalt jaolt rakendatakse küllaltki traditsioonilisi õpistsenaariume, kus kasutatakse peamiselt õpetaja poolt loodud digitaalseid artefakte omandatud teadmiste demonstreerimiseks.